Enamik inimesi muutub hambaarsti juurde mineku eel ärevaks, neil tekib hirm. Hirm on reaktsioon välisärritusele. Hirmu põhjustav objekt on alati olemas. Näiteks võib selleks olla mõni ese või ähvardus teise inimese poolt. Sellisel juhul võib tekkida ärevus ja pinge, mis võib lõppeda paanikaga. Hirmu põhjuseid on erinevaid, kuid enamasti on need lapsepõlves saadud ebameeldivad kogemused.
On teada, et 85-l protsendil patsientidest on tekkinud hirm hambaravi ees varases lapsepõlves. Lastel tekib hirm vanemate, tuttavate ja mängukaaslaste juttudest. Nendest juttudest ja lapse elavast kujutlusvõimest kujunebki välja hirm hambaravi ees. Lapse mälu talletab niisuguse hirmu ja see võib jääda kogu eluks.
Kõige rohkem mõjutab lapse arvamust ema. Hambaravi kartev ema kannab oma hirmud üle lapsele. Emast sõltub ka see, kas lapsel kujuneb välja harjumus oma hammaste eest hoolitseda ja kas see hoolitsus on piisav. Varases lapseeas on ema see, kes hoolitseb lapse suuhügieeni eest. Võiks arvata, et hambaravi kartvad lapsed hoolitsevad oma hammaste eest, et vältida hambaarsti külastamist, kuid tegelikkuses pesevad nad oma hambaid halvasti või jätavad hoopiski pesemata. Sageli ei taha nad midagi kuulda suuhügieenist ega muust hammastesse puutuvast, hambaarsti külastamisest rääkimata.
Ettevalmistus arstikülastuseks
Oleks hea, kui vanemad valmistaksid lapse ette igaks visiidiks. Enne hambaarsti külastust on väga oluline lapsele selgitada külaskäigu põhjus. Lapse jaoks on tähtis teada, mida temaga hambaarsti juures tehakse. See hõlbustab vastastikust koostööd. Kui laps ei ole koostööks valmis, on teda võimatu ravida. Laps tunnetab seda kui temapoolset ebaõnnestumist ja järgmine kord on hirm veel suurem. Kui lapsega külastatakse 1-2 korda aastas hambaarsti hammaste ja suuõõne kontrolliks, siis kaovad hirmud. Kõige halvem on, kui lapsega tullakse hambaarsti vastuvõtule alles siis, kui hammas valutab. See külastus jätab lapsele eluks ajaks ebameeldiva mälestuse.
Hirmu ei pea võimendama
Hirmu põhjustab teadmatus. Hirmul lapse kuulamisvõime väheneb, seepärast tulekski hambaarsti külastusest rääkida juba päevi varem. Siis jõuab laps selle enda jaoks läbi mõelda ja võimalikke küsimusi vanematele esitada. Lapsega rääkides tuleb kasutada neile omast suhtlemisvormi ja kõnepruuk peab vastama lapse vanusele. Kindlasti tuleks vältida selliseid lauseid: „ära karda, sulle ei tehta midagi“, „see pole valus“ jne. Sõnad „kartmine“ ja „valu“ annavad lapsele vihje, et on põhjust karta ja et võib haiget saada.
Laps vajab turvalisust
Hambaravikabinet on lapsele võõras, seal on ka teistsugused käitumisreeglid, mida täiskasvanu teab, aga laps mitte. Uudne olukord ja võõrad inimesed tekitavad hirmu. Seega oleks soovitatav külastada alati üht kindlat hambaarsti, kellega on saavutatud eelnevatel visiitidel hea kontakt.
Vahel jääb kodutööst siiski väheks, siis oleks hea hambaarsti eelnevalt teavitada kartlikust lapsest. Koos leitakse võimalik lahendus – lapsele tutvustatakse esimesel visiidil hambaravitooli ja instrumente. Vahel aitab ka lapse sõbra või õe-venna kohalolek, kes on hambaravil käinud ja omab sellest käigust positiivseid kogemusi.
Hammaste tervis on väga tähtis osa inimese üldisest tervisest. Ülioluline on säilitada lapse õhinat ja motiveeritust oma hammaste eest hoolitsemisel. Lapse aitamine ja õpetamine hammaste eest korralikult hoolitsemisel on väga tähtis, et vältida probleeme suuõõne tervisega tema elus. Regulaarne hambaarsti külastamine kahel korral aastas aitab üle saada hambaarsti kartmisest ja on kasulik lapse hammastele ja kogu tema organismi tervisele. |
